RFID-süsteemide standardid

RFID-süsteemide peamine probleem on ühildumatud standardid. Peamised RFID-tootjad pakuvad spetsiaalseid süsteeme, mille tulemuseks on erinevad rakendused ja tööstusharud, mis võtavad kasutusele erinevad tootjate sagedus- ja protokollistandardid. RFID-standardid on killustatud ning erinevatel valdkondadel, nagu raudtee, maanteed ja lennundus, on oma standardid. See kaootiline olukord on mõjutanud kogu RFID-tööstuse kasvu ja suurendanud tööstusharudevaheliste rakenduste kulusid.
Paljud organisatsioonid Euroopas ja Ameerika Ühendriikides on selle probleemiga tegelema hakanud ja peaksid konkureerivate RFID-süsteemide vahel leidma mõningaid ühisjooni. 1996. aastal alustas USA RFID-standardite väljatöötamist. Riiklik infotehnoloogiastandardite komitee (NCITS) kutsus kokku suuremad RFID-tootjad ja -kasutajad, et koostada ISO-le vastuvõtmiseks 2,45 GHz sageduse eelnõu.
Nii nagu standardimine on stimuleerinud vöötkooditehnoloogia kiiret kasvu ja laialdast kasutuselevõttu, on selle tehnoloogia arendamiseks ja edendamiseks väga oluline ka RFID-tootjate koostöö.