Kuidas RFID-kaardid töötavad

RFID-tehnoloogia põhiline tööpõhimõte ei ole keeruline: pärast sildi lugejasse sisenemist võtab see vastu lugeja poolt väljastatava RF-signaali ja kasutab indutseeritud voolu abil saadud energiat kiibile salvestatud tooteteabe edastamiseks (passiivne silt, passiivne märgis). Tag ehk passiivne silt) ehk silt saadab aktiivselt teatud sagedusega signaali (Active Tag, Active Tag või Active Tag). Pärast seda, kui lugeja on teabe läbi lugenud ja selle dekodeerib, Saatke vastavaks andmetöötluseks kesksesse infosüsteemi.
Terviklik RFID-süsteem koosneb lugejast, elektroonilisest märgisest ehk nn transponderist ja rakendustarkvarasüsteemist. Selle tööpõhimõte seisneb selles, et lugeja kiirgab kindlal sagedusel raadiolainete energiat, mida kasutatakse ahela juhtimiseks siseandmete väljasaatmiseks. Sel ajal võtab lugeja andmeid järjest vastu ja tõlgendab ning saadab need vastavaks töötlemiseks rakendusse.
RFID-kaardilugejate ja elektrooniliste siltide vahelised side- ja energiatuvastusmeetodid võib laias laastus jagada kahte tüüpi: induktiivne sidestus ja tagasihajumine. Üldiselt kasutab madalsageduslik RFID enamasti esimest meetodit, kõrgsageduslik RFID aga teist meetodit.
Lugeja võib olenevalt kasutatavast struktuurist ja tehnoloogiast olla lugemis- või lugemis-/kirjutusseade ning see on RFID-süsteemi infojuhtimis- ja -töötluskeskus. Lugeja koosneb tavaliselt ühendusmoodulist, transiiveri moodulist, juhtmoodulist ja liidesemoodulist. Üldjuhul kasutatakse teabevahetuseks lugejate ja siltide vahel poolduplekssidet, samas kui lugejad annavad passiivsetele siltidele energiat ja ajastamist sidestamise kaudu. Praktilistes rakendustes saab selliseid haldusfunktsioone nagu objektituvastuse teabe kogumine, töötlemine ja kaugedastus rakendada Etherneti või WLAN-i kaudu.