Kuidas NFC töötab

NFC on lähiala kõrgsagedusraadiotehnoloogia. NFCIP-1 standard määrab, et NFC sidekaugus on 10 sentimeetri piires, töösagedus 13,56 MHz ja edastuskiirus 106 Kbit/s, 212 Kbit/s või 424 Kbit/s. NFCIP-1 standard määrab üksikasjalikult NFC-seadmete RF-liidese edastuskiiruse, kodeerimis- ja dekodeerimismeetodid, modulatsiooniskeemid ja kaadrivormingu. See standard määratleb ka NFC edastusprotokolli, sealhulgas käivitusprotokolli ja andmevahetusmeetodid.
NFC töörežiimid jagunevad passiivseks ja aktiivseks režiimiks. Passiivses režiimis vajab NFC käivitav seade (mida nimetatakse ka peaseadmeks) toiteallika seadet. Ülemseade kasutab toiteallika energiat raadiosagedusvälja loomiseks ja andmete saatmiseks NFC-sihtseadmesse (nimetatakse ka alamseadmeks). Edastuskiirus peab olema 106 kbps, 212 kbps või 424 kbps. Alamseade ei genereeri raadiosagedusvälja, mistõttu on võimalik kasutada ülemseadme genereeritud raadiosagedusvälja selle muundamiseks elektrienergiaks, varustada alamseadme vooluringi toitega, vastu võtta ülemseadme saadetud andmeid. seadet ja kasutada koormuse modulatsiooni tehnoloogiat, et edastada alamseadme andmed sama kiirusega tagasi ülemseadmesse. Selles töörežiimis ei genereeri alamseade RF-välju, vaid võtab passiivselt vastu ülemseadme genereeritud RF-välju. Seetõttu nimetatakse seda passiivseks režiimiks. Selles režiimis suudab NFC-peaseade tuvastada mittekontaktsed kaardid või NFC-sihtseadmed ja luua nendega ühenduse.
Aktiivses režiimis peavad nii algatav seade kui ka sihtseade teisele poolele andmete saatmisel aktiivselt genereerima raadiosagedusvälja, seega nimetatakse seda aktiivseks režiimiks. Mõlemad nõuavad raadiosagedusvälja tekitamiseks energiat toiteallikaid. See siderežiim on võrdõigusvõrgu suhtluse standardrežiim, mis võimaldab väga kiiret ühenduskiirust.